Eesti, peksuparadiis

Räige peksmine Pärnu maanteel, Pärnu peksjad kohtus, peksjad jätsid kannatanu vereloiku teadvusetult lebama, Lemme peksjad ootavad süüdistust, Viljandis politseinikke peksnud retsid… ja nüüd – pereisa, kes noomis prügikasti ümberlükanud noorukeid, sai oma kolmeaastase poja silme all pärast pikali kukkumist jalgadega näkku, selga ja kõhtu, kuni oli teadvuseta.

Selle kõige juures hüüdis väike poiss vahetpidamata: issi, issi! Ei kõigutanud see ühegi noore huligaani südant ega ka ühegi mööduja oma, keegi ei tormanud vahele.

Politsei tegi oma tööd hästi ja kahtlusalused saadi kiiresti kätte.

Vihastama paneb aga, et nad lasti kiirelt uuesti vabadusse. Jah, neile arvatavasti esitatakse süüdistus, aga mis sõnumi annab selline kiire vabakslaskmine? Kas sellist käitumist saab tõesti nii kergelt võtta, et laseme loomaliku teo korraldajad vabadusse, et nad võiks süsteemi üle irvitada, aimates, et heal juhul saavad tingimisi ja natukene teha ühiskondlikku tööd?

Mis sõnumi me saime?

Mis sõnumi sai see väike poiss, kui vaatas avalikus kohas, kuidas isa on pikali maas, abitu ja saab kambalt noortelt meestelt valimatult hoope? See oli tema isa, tema turvaline maailm, mis võeti temalt ära, jättes ta üksinda laia maailma. See sündmus jääb poisiga ilmselt terveks eluks alateadvuse riiulitele tolmu koguma. Trauma, mis võib defineerida tema kogemusi ja valikuid kaudselt veel siis, kui ta jõuab oma isa praegusse vanusesse.

Kolmeaastane poiss ei pea sõitma oma isaga kiirabis haiglasse, sest ta isa on läbi pekstud ja teadvuseta, kuna ta julges kedagi korrale kutsuda.

Ma olen olnud vastupidises olukorras: mu poeg on šokis ja verine, me sõidame haiglasse. See murdis mu südame, aga mu poeg tundis ennast turvaliselt, sest ma olin seal, rääkisin temaga ja hoidsin ta kätt. Raske on ette kujutada olukorda, et mina olen verisena pikali maas ja mu väike poeg istub sealsamas – vaatab ja tunneb, kuidas kogu maailma raskus on järsku vajunud tema õlgadele.

Mis sõnumi saadab riik sellele lapsele, kui ta ühel hetkel oma isalt küsib, et mis sai tema peksjatest, ja vastata tuleb, et nad on endiselt vabaduses, sest kohtunik leidis, et süü ei olnud piisav ja see oli alles esimene kord?

Ometi ei ole samas sugugi esimene kord, kus isa saab pere nähes peksa, sest ta julgeb juhtida tähelepanu millelegi, mis ei ole meie kultuuriruumis vastuvõetav. Liigagi tihti ei julge inimesed sekkuda, kuigi neil tundub olevat ülekaal vägivallatseja üle. Kui karistussüsteem võtabki midagi ette, tekitavad karistused ka kõige leebemas kodanikus tunde, et õiglusest on see kaugel.

Pakkugem abi ja julgustust

Mis seob neid hullunud käitumisega inimesi, keda selles kuriteos kahtlustatakse? Need noored, kes peaks olema sirgunud juba peaaegu meheks, on ilmselt sisemiselt katki ja poevad sellepärast ülbuse, ohtra alkoholitarbimise, vägivalla ja ükskõiksuse taha, sest neil ei ole julgust vaadata peeglisse. Võimalik, et nad ei ole kunagi kogenud hoolimist ja soojust. Neil puudub julgus ennast väljendada autentselt ja haavatavalt, olla kaastundlik ja mõistev. Mind teeb kurvaks, et selliseid noori mehi on palju. See on tegelikkus, mida me ei tohi aktsepteerida, tegelikkus, mis ei tohi saada normaalsuseks.

Neid peaks karmilt karistama, et saata sõnum, kui vale oli selline tegu. Aga me peame ka vaatama suuremat pilti. Keskkond, kus lapsed kasvavad, ei peaks tootma selliseid katkiseid, hangunud maailmavaatega kodanikke. Mis saab neist noortest edasi, kui nad on oma karistuse ära kandnud?

Kui pere ei toeta lapse arengut ega paku talle turvalist keskkonda, kus ta saab areneda hoolivaks ja iseseisvaks inimeseks, kes seda tegema peaks? Poliitikud kordavad üksteise võidu, et lapsed on meie tulevik. Ka katkises maailmas üles kasvavad lapsed on osa meie kõigi tulevikust. Mida rohkem katkiseid lapsi üles kasvab, seda katkisem ja vähem turvaline on meie kõigi tulevik.

Meile õpetatakse koolis kümneid eri aineid, saadud teadmistest kasutame tihti väikest osa. Vähe räägitakse, kuidas tulla oma emotsioonidega toime, kuidas näha maailma kaastundlikumalt. Need on vajalikud oskused nii lapsele kui ka täiskasvanule.

Tahan uskuda, et see kamp noori leiab oma tee, kus on ruumi vigade tunnistamisele, neist õppimisele ja soojusele suhetes kõigepealt endaga ja siis teiste inimestega nende ümber, sõltumata sellest, mida neile öeldakse või tehakse.

Soovin meile kõigile jõudu ja julgust märgata neid, kes vajavad abi ja julgustust. Teinekord aitab paarist sõnast, et muuta kellegi teekonda või lõpetada konflikt, mille tagajärjed võivad olla dramaatilised.